Et asjast täit ülevaadet saada siis tuleb alustada algusest. Eelmises postituses -
Marartoni eelõhtu ehk kuidas kõik nii valesti läks??? - sai ära mainitud, et maratoni eelõhtul oli mul palavik, nohu ning kurguvalu. Arvasin, et kui palavik jääb ikkagi alla 38, siis olen stardis maksku mis maksab.
Hommikul kraadisin end 5 korda. Iga kord oli tulemus sama - 36,5. Ma ei suutnud seda uskuda, palaviku polnud enam. Oli nohu, aga palaviku ei olnud. Oli kurguvalu, aga palaviku ei olnud. Palaviku ei olnud noh!
Hommikusöögiks oli puder, võileib ning kohv. Kuna eelmisel õhtul olin enamus asju kokku pannud, siis hommikul jäi vaid kott üle vaadata ning veenduda, et kotis on kõik mis vaja.
Kuna olin teada saanud, et Viljar oli haigeks jäänud ning Tallinnasse ei tule, kadus ära ka Pirita silla lähedale plaanitud jootja. Ega sellest midagi hullu ei olnud kuna kokkuvõttes oli joogipunkte rajal piisavalt. Kuna eelnevalt oli plaanis Viljari kätte ka paar geeli anda, siis jäi ka see ära. Võtsin starti kaasa lihtsalt rohkem geele. Lisaks olin Kerstiga kokku leppinud, et ta tuleb Toompuiestee tõusule ning annab mulle esimese ringi lõpus joogipudeli ning 2 geeli.
Enne jooksu tegin kerge sörgi, venitused ning paar kiirendust. Jalad tundusid üllatavalt head ja kerged. Kuna nina oli kinni ning pea sellest veidi uimane, ei hakanud väga pingutama. Lisaks keris ka pulss end küllaltki kiirest üles, ilmselt oli kuskil organismis midagi palavikust ikkagi maha jäänud.
Kuna hommik oli ilus ning päike paistis ja ma olin oma päikeseprillid koju jätnud, siis helistasin veel kord Kerstile, et too võtaks mulle koos joogi ning geelidega raja äärde ka mu prillid.
Mu stardinumber oli 1101, seega ei hakanud ma stardikoridoris trügima. Tuli välja, et olin koridori lõpus, selja taga järgmise koridori jooksjad, aga kuna jooksin aega mitte kohta, siis ei näinud selles ka mingit erilist probleemi. Aeg hakkab käima joonelt ja läheb kinni joonelt.
Start oli rahulik. Teadsin, et mu lõpuaega jooksev tempomeister on kuskil 500nda jooksja juures, seega oma esmaseks eesmärgiks panin 3:30 grupile järele jõuda. Iseenesest selles midagi rasket ei olnud ning natuke peale Russalkat hakkasin nägema õhupalle mis kandsid kirja 3:30. Kuni Pirita sillani jooksin grupiga koos. Pigem natuke ees. Enesetunne oli selleks hetkeks endiselt väga hea ning tasapisi hakkas vahe grupiga kasvama. Kilomeetrid möödusid. Mitte midagi rasket. Kilomeetri ajad u 4:40 juures. Ausalt öeldes pidin sundima end rahulikumalt jooksma kuna teadsin, et sellise tempoga ma lõpuni ei jõua.
Nagu paljudele teada, oli ilm jooksuks ideaalne. Täielik tuulevaikus, kraadiklaasil mõned kriipsud üle 10kraadi.
Enne uuele ringile minekut sain Kerstilt kokkulepitud kohas joogipudeli, 2 geeli ning päikeseprillid. Joogist oli kasu, geelidest ka ja tänu prillidele ei pidanud silmi kissitama. Asi seegi!
21,1km ajaks tuli 1:42:17. Ei midagi ülemõistuse keerulist.
Teise ringi võtsin oluliselt rahulikumalt ning umbes 30 kilomeetril hakkas ka väsimus jalgadesse jõudma. Merivälja teel olev väike tõus tundus olevat oluliselt suurema nurga all kui esimsel ringil. Tempo oli endiselt kiirem kui 4:59. Seatud eesmärgist olin selleks hetkeks ees üle 5 minuti.
Pirita teel pakuti kilu ja värsket toorpiima. Väidetavalt 1 kilu = 3 geeli. Ei tea, ei ole proovinud. Võibolla nii ongi!?
Tõeliselt raskeks läks umbes 35-36. kilomeetrist. Selleks ajaks olin kõik oma geelid ära tarbinud ning alles oli jäänud BORNi Energy Shot. 100ml/200mg kofeiini. Mõru nagu vana kurat. Võtsin selle enne viimast joogipunkti ära. Ei tea kas oli tegelikult ka nii, aga jalgadesse tuli natuke energiat.
Viimases joogipunktis võtsin nagu ikka vett, aga kuna keha oli väsinud, siis jooksu pealt joomine oli väga keeruline ning tegin paar sammu kõndides. Teadsin, et see on viga ja sundisin end kohe uuesti jooksma.
Ees oli veel 2 rasket lõiku - vanalinna munakivid ning ajutine sild. No ja muidugi enne lõppu ülesmäge keriv rada. Lihtne ei olnud, kaugel sellest. Olin kuulnud jutte sellest kuidas kiirabi maratonidel inimesi, kes viimasel 500 meetril ebakindlal sammul finišisse liiguvad ning jooksmist imiteerivad, oma autosse võtab ning sellega nende võistlusi lõpetab. Seega hoidsin oma sammu võimalikult sirge ning tegin näo, et olen vähemalt sama värske kui stardis, võibolla isegi värskem.
Igatahes oli lõpujooneni jäänud ainult üks kurv, natuke munakive ning oligi kõik.
Astusin finišikaare alt läbi ajaga 3:27:29.
Mõtlesin, et oleks tark vist seisma jääda ja hinge tõmmata. Asetasin käed põlvedele. Järgmine hetk tundsin kuidas kogu keha krampi kisub, seega pidin edasi liikuma. Tegin paar sammu aga kuna kehal olid omad plaanid, siis oli tunne nagu tahaks kõik geelid ning vesi mis ma jooksu ajal manustasin, sama rada pidi välja tulla kust nad sisse läksid. Õnneks suutsin end tagasi hoida ning endale kõigi pealtvaatajate ning finišeerijate ees mitte häbi teha.
Oli jäänud teha vaid üks asi. See plaan oli mul juba ammu välja hautud, kõik oli ettevalmistatud. Otsisin üles Hugo ja Kersti, tema venna ja vanemad ning oma ema.
Kuna ma polnud kunagi peale ühtegi spordivõistlust nii väsinud olnud, siis oli mu jutt suhteliselt seosetu. Aegajalt tuletasid end meelde geelid ja vesi, mis olid oma väljumis soovile suhteliselt kindlaks jäänud. Takistasin nende teed lõpuni väga edukalt.
Ühesõnaga. Asi lihtne. Kuna mu jalad olid nii väsinud, et ma ühele põlvele laskuda ei saanud, või no ilmselt oleks saanud aga püsti kindlasti mitte, siis tegin Kerstile abielu ettepaneku püsti seistes. Täielik mats eks?!
Minu poolt lausutud sõnad ei oma tähtsust. Tähtsaim on see, et ta oli nõus. Ega ma ei mäleta kas ta JAH ütles, aga siiani on sõrmus sõrmes.
Kokku võtvalt siis. Siiani raskeim võistlus mis ma kaasa olen teinud. Siiani lihtsaim küsimus mis ma olen kelleltki küsinud.
Kui keha on taastunud, siis võiks proovida 1. novembril toimuvat Haanja100 ultrat. Juhul kui midagi vahele tuleb ja Haanjasse ei lähe siis on kevadeks plaanitud Rottedami maraton.
Nagu paljudele teada, oli ilm jooksuks ideaalne. Täielik tuulevaikus, kraadiklaasil mõned kriipsud üle 10kraadi.
Enne uuele ringile minekut sain Kerstilt kokkulepitud kohas joogipudeli, 2 geeli ning päikeseprillid. Joogist oli kasu, geelidest ka ja tänu prillidele ei pidanud silmi kissitama. Asi seegi!
21,1km ajaks tuli 1:42:17. Ei midagi ülemõistuse keerulist.
Teise ringi võtsin oluliselt rahulikumalt ning umbes 30 kilomeetril hakkas ka väsimus jalgadesse jõudma. Merivälja teel olev väike tõus tundus olevat oluliselt suurema nurga all kui esimsel ringil. Tempo oli endiselt kiirem kui 4:59. Seatud eesmärgist olin selleks hetkeks ees üle 5 minuti.
Pirita teel pakuti kilu ja värsket toorpiima. Väidetavalt 1 kilu = 3 geeli. Ei tea, ei ole proovinud. Võibolla nii ongi!?
Tõeliselt raskeks läks umbes 35-36. kilomeetrist. Selleks ajaks olin kõik oma geelid ära tarbinud ning alles oli jäänud BORNi Energy Shot. 100ml/200mg kofeiini. Mõru nagu vana kurat. Võtsin selle enne viimast joogipunkti ära. Ei tea kas oli tegelikult ka nii, aga jalgadesse tuli natuke energiat.
Viimases joogipunktis võtsin nagu ikka vett, aga kuna keha oli väsinud, siis jooksu pealt joomine oli väga keeruline ning tegin paar sammu kõndides. Teadsin, et see on viga ja sundisin end kohe uuesti jooksma.
Ees oli veel 2 rasket lõiku - vanalinna munakivid ning ajutine sild. No ja muidugi enne lõppu ülesmäge keriv rada. Lihtne ei olnud, kaugel sellest. Olin kuulnud jutte sellest kuidas kiirabi maratonidel inimesi, kes viimasel 500 meetril ebakindlal sammul finišisse liiguvad ning jooksmist imiteerivad, oma autosse võtab ning sellega nende võistlusi lõpetab. Seega hoidsin oma sammu võimalikult sirge ning tegin näo, et olen vähemalt sama värske kui stardis, võibolla isegi värskem.
Midagi sellist minuga õnneks ei juhtunud
Igatahes oli lõpujooneni jäänud ainult üks kurv, natuke munakive ning oligi kõik.
Astusin finišikaare alt läbi ajaga 3:27:29.
Mõtlesin, et oleks tark vist seisma jääda ja hinge tõmmata. Asetasin käed põlvedele. Järgmine hetk tundsin kuidas kogu keha krampi kisub, seega pidin edasi liikuma. Tegin paar sammu aga kuna kehal olid omad plaanid, siis oli tunne nagu tahaks kõik geelid ning vesi mis ma jooksu ajal manustasin, sama rada pidi välja tulla kust nad sisse läksid. Õnneks suutsin end tagasi hoida ning endale kõigi pealtvaatajate ning finišeerijate ees mitte häbi teha.
Oli jäänud teha vaid üks asi. See plaan oli mul juba ammu välja hautud, kõik oli ettevalmistatud. Otsisin üles Hugo ja Kersti, tema venna ja vanemad ning oma ema.
Kuna ma polnud kunagi peale ühtegi spordivõistlust nii väsinud olnud, siis oli mu jutt suhteliselt seosetu. Aegajalt tuletasid end meelde geelid ja vesi, mis olid oma väljumis soovile suhteliselt kindlaks jäänud. Takistasin nende teed lõpuni väga edukalt.
Ühesõnaga. Asi lihtne. Kuna mu jalad olid nii väsinud, et ma ühele põlvele laskuda ei saanud, või no ilmselt oleks saanud aga püsti kindlasti mitte, siis tegin Kerstile abielu ettepaneku püsti seistes. Täielik mats eks?!
Minu poolt lausutud sõnad ei oma tähtsust. Tähtsaim on see, et ta oli nõus. Ega ma ei mäleta kas ta JAH ütles, aga siiani on sõrmus sõrmes.
 |
| Kerstile |
Kokku võtvalt siis. Siiani raskeim võistlus mis ma kaasa olen teinud. Siiani lihtsaim küsimus mis ma olen kelleltki küsinud.
 |
| Finiš, väsinud |
Kui keha on taastunud, siis võiks proovida 1. novembril toimuvat Haanja100 ultrat. Juhul kui midagi vahele tuleb ja Haanjasse ei lähe siis on kevadeks plaanitud Rottedami maraton.