Nüüd kui Laulasmaa Ultrani on jäänud 5 tööpäeva, oleks vist õige aeg meenutada mida 100km läbimine tähendas. Samas on endiselt teadmatus mida toovad kilomeetrid 101-211 (juhul kui keha alt ei vea ja üldse niikaugele jõuab).
Kas ma olen hull?
Tuleb vist nii välja! Üle nädala tagasi sai see võistlus, asi, üritus, enese proovilepanek - igaüks defineerib Haanja 100 ilmselt omamoodi - läbi tehtud.
Haanjasse saabusime Kerstiga umbes 7 paiku õhtul. Tallinnast sõites oli lõpuks tunne, et see tee ei lõppegi ära. Ööbimine oli planeeritud Haanja Milla külaliste majas. Äge koht!
L-Eesti suhtumine on ikka midagi muud, kui rääkisime toa eest maksmisest ja sellest, et plaanime küll üheks ööks jääda, kuid kui vaja peaks olema, siis jääks ikkagi ka lisa ööks ning kas see on probleem ja kuidas siis maksmine on, siis selle peale öeldi et probleemi ei ole. Nimelt ei olnud nad meelega pühapäevaks ühtegi reserveeringut teinud ning öeldi kohe ära, et me teame küll millised need inimesed peale seda võistlust on! Lisa öö eest maksmine pidi toimuma pühapäeva hommikul, kuna nad ei viitsitud laupäeval seal kohapeal passida. No meile sobis.
Maja oli jooksjaid täis. Oli neid kes olid esimest korda, kui ka neid kes olid sellel üritusel juba jumal teab mitmendat korda. Istusime Kerstiga laua taha sööma. Pean mainima, et L-Eesti salatid ei ole nii head kui Põhja-Eesti omad. Sry Otepää Kulinaaria, teie salat oli meeletult soolane. Vahetasime laua taga teiste jooksjatega muljeid ning rääkisime sellest mida homsest oodata.
Magama saime umbes 10-11 paiku õhtul.
Äratuse panin kella 5ks hommikul, aga ärkasin juba enne seda. Keegi kolistas köögis pottidega! No laske ometi magada!
Kuna Kersti oli nõuks võtnud kõik selle päeva sündmused üles dokumenteerida, siis lisan siia tema tähelepanekud ning kokkuvõtte 1.novembril toimunust.
Kersti kokkuvõte 1.novembril toimunud sündmustest.
Meie elu seni tähtsaimal päeval, 29.04.2013, dokumenteeris
Tõnis kellaajaliselt meie päeva kulgu. Mis kell me trolli peale astusime, mis
kell Pelgulinne jõudsime, mis kell arstitädi mind paberite täitmiseks kabinetti
kutsuks ja mis kell ma sealt väljusin... kuniks kella 10:59, mil sündis meie
poeg!
Vastutasuks otsustasin protokollida kardetavasti üht
raskeimat päeva Tõnise senises elus 1.11.2014, Haanja 100 jala – AINULT
HULLUDELE!
4:43 – ärkan Milla-Malla külalistemajas, köögist on kosta
purdupottidega kolistamist ja tuppa hiilib õrn kohvilõhn. Vahetame Tõnisega
paar sõna selle üle, kuidas voodi oli ebamugavalt pehme! Tõnis ajab end püsti,
võtab söögikraami ja läheb kööki sööma. Mina teen näo pähe ja ühinen nendega.
Hommikusöögilauas on kõigil väga lõbus, tutvutakse konkurentidega ja arutatakse
eesmärke. ``Huumor on paanika vari`` nagu Tõnis tuppa tagasi jõudes nendib.
Sätime end riidesse ja lähme õue, maa on härmas ja
kraadiklaas näitab 0-i. Läbi pimeda hommiku võistluskeskusesse jalutades ütleb
Tõnis korduvalt, et ega see väga normaalne ikka ei ole. Ega ei ole jah, mõtlen
endamisi.
7:00 – START! Umbes 100 jooksjat stardib rajale, kes
maratoni, kes 100 kilomeetrit läbima. Võtan isalt laenatud matkatooli välja,
tõmban ema kaasa antud fliisteki ümber ja jään Tõnist ootama.
Tädi raja ääres hõiskab mitu korda järjest: `` Me pakume
kolme jooki, valge vesi, pruun roostevaba cola ja soe jõujook!``
7: 38 – 1. Ring tehtud! Tõnis annab pealambi ära ja võtab
veepudeli kaasa.
8:18 – 2 ringi tehtud! T sööb banaani, võtab kaasa geeli ja
pistab põske ka ühe juustupiruka.
8:57 – 3 ringi tehtud! T joob colat, sööb banaani. Täidan
joogipudeli. Õues hakkab tihedat lörtsi sadama, vastik! Mu varbad külmetavad!
9:37 – 4 ringi tehtud! T tuju on hea, sööb šokolaadi ja
vahetab jaki vesti vastu. Veerand läbitud!
10:17 – 5 ringi tehtud! T ütleb esimest korda, et väsimus
hakkab peale tulema.
11:01 – 6 ringi tehtud! T paistab juba väga väsinud, jalad
on märjad, palub, et ma toast uued tossud tooks.
11:44 – 7 ringi tehtud! Tõnis teeb pissipeatuse ja vahetab
jalatsid ja sokid.
12:35 – 8 ringi tehtud! 52 km joostud! Sööb piruka ja täidan
ta pudeli. Õues hakkab jälle külmaks minema.
13:22 – 9 ringi tehtud! T on juba väga väsinud aga ütleb, et
jõuab veel. Sööb ühe Nutella saia.
14:15 – 10 ringi tehtud! T
jõuab toidupunkti ning ütleb, et järgmise ringi jooksen koos temaga, no
kes mina olen, et talle vastu vaidlen, nõustun kuulekalt. Heidan suusapüksid ja
–jope seljast ja vahetan jalatsid, hea et eelmise ringi ajal toas käisin ja
jooksuriided selga sain.
Kuna minu jooksutempo on ikka alla igasugust arvstust, siis algab ring minu
jaoks liiga kiiresti, ähin ja puhin juba esimesel tõusul! Kuid üritan ikka
tempos püsida, et Tõnis sellel ringil liiga palju aega ei kaotaks. Kui see
6,midagi kilomeetrit läbi saab olen ikka väga õnnelik! Kuidas nad 100
kilomeetrit jaksavad joosta – on minu jaoks ulme!
15:19 – 11 ringi tehtud! T vahetab pluusi ja paneb jälle
jaki selga. Pudelisse võtab ta nüüd juba sooja teed.
16:15 – 12 ringi läbitud! Tõnis ütleb, et tal liiv kuskil
tossu sees, otsustab sokid ära vahetada, neid on õnneks hulgim kaasas. Tuleb
välja, et suurtel varvastel on hiiiiiiiigelsuured villid tekkinud! Plaasterdame
ja saadan ta jälle teele.
17:10 – 13 ringi läbitud! Lamp pähe tagasi, metsa vahel on
juba väga pime. Paar ringi tagasi tekkinud põlvevalu on järele andnud.
18:00 – 14 ringi läbitud! T söö kooki ja joob teed. Ma ise
juba vaikselt keksin, viimane ring ju kohe algamas! Saadan T suure naeratusega
teele, teen veel viimase pildi ja jooksen siis tagasi sooja! Passin põnevuses
pea terve tunni akna peal!
18:58 – 15 ringi läbitud! Ja ongi kõik?! Läbi?! Oeh, oli vast päev. Olen Tõnise
üle kohutavalt uhke!
Tagantjärgi meenutades olid asjad täpselt nii nagu ülal mainitud. Muidugi 15 korda 6,67km ringi joosta ei ole nalja asi. Kuni 43km läbimiseni teadsin mida oodata. Peale seda oli minu jaoks tume maa, seni oli maraton olnud mu kõige pikem distants. Kui sinna lisada kõvasti üle keskmise raskusega rada, siis ei teadnud ma tegelikult peale maratoni päris kindlalt kas ma suudan 100km joosta või mitte.
Raskeks läksid asjad umbes 9-11. ringil. Nimelt hakkas tugevat valu tegema parema jala põlv. Mingil hetkel muutus valu nii tugevaks, et sain joosta 100m, peale mida pidin 200m kõndima.
11. ringil palusin Kerstit, et ta minuga ühe ringi kaasa teeks. See oli põlvevalu tõttu selline kõnni/kõnni aeglasemalt ring, kuid tagantjärgi oli see ilmselt õige otsus kuna järgmisel ringil oli jalg juba palju parem.
12-15. ring olid mõnusad. Mitte lihtsad, aga mõnusad. Põlv ei teinud valu, olin asendanud külma spordijoogi sooja tee vastu ning väljas hakkas pimedaks minema. 13.ringil võtsin laenuks saadud pealambi, aitäh Gaspar.
Pean siiski mainima, et umbes 80ndal kilomeetril vaatasin palju joostud on ning olin imestunud kuhu aeg kadunud oli. See vastab siis ikkagi tõele, et joostes aju mingi hetk end välja lülitab ning ainult jalad teevad oma tööd .
15. ring oli rahulik - peatusin joogipunktis, ajasin juttu. Kuna ajalist eesmärki Haanjas mul ei olnud, siis oli viimasel ringil kõik rahulik. Teadsin, et vean end üle lõpujoone kasvõi kulmude peal.
Olles üle finišijoone astunud küsisin, et mis nüüd saab. Korraldajad küsisid, et juba 100km joostud?! Mulle tundus, et nagu oleks. Siis küsiti uuesti - kindel? No ma panen äkki siis ühe ringi veel?! Kell näitas, et on ikka jah 100km.
Lõpuks pandi ikka medal kaela. See mis oli 100km lõpetajatele mõeldud.
Ees ootas saun mis asub keldris! Kuidas kurat ma peale 100km jooksu keldrisse peaks minema? Teil mingit lifti ei ole siin majas? Ainult trepid?! No tore! Proovime!
Peale sauna ootas söök. Laua taga mis asub esimesel korrusel. Teil mingit lifti ei ole siin?! Jälle need samad trepid?! OK!
Söök alla ei lähe. Isu ei ole. Õlle sobis kehale paremini. See läks kiiresti.
Peale söömist autosse minnes tabasid mu keha meeletud värinad. Ilmselt sellest, et väljas oli külm ning kehas ei old enam energiat, et kiirelt sooja saada.
Normaalne on istuda autos, teki sees, seljas paks pusa, istmesoojendus maksimumi peal ning väriseda.
Ahjaa läbimiseks kulus 11:57:40!
Notes to myself:
Raskeks läksid asjad umbes 9-11. ringil. Nimelt hakkas tugevat valu tegema parema jala põlv. Mingil hetkel muutus valu nii tugevaks, et sain joosta 100m, peale mida pidin 200m kõndima.
11. ringil palusin Kerstit, et ta minuga ühe ringi kaasa teeks. See oli põlvevalu tõttu selline kõnni/kõnni aeglasemalt ring, kuid tagantjärgi oli see ilmselt õige otsus kuna järgmisel ringil oli jalg juba palju parem.
12-15. ring olid mõnusad. Mitte lihtsad, aga mõnusad. Põlv ei teinud valu, olin asendanud külma spordijoogi sooja tee vastu ning väljas hakkas pimedaks minema. 13.ringil võtsin laenuks saadud pealambi, aitäh Gaspar.
Pean siiski mainima, et umbes 80ndal kilomeetril vaatasin palju joostud on ning olin imestunud kuhu aeg kadunud oli. See vastab siis ikkagi tõele, et joostes aju mingi hetk end välja lülitab ning ainult jalad teevad oma tööd .
15. ring oli rahulik - peatusin joogipunktis, ajasin juttu. Kuna ajalist eesmärki Haanjas mul ei olnud, siis oli viimasel ringil kõik rahulik. Teadsin, et vean end üle lõpujoone kasvõi kulmude peal.
Olles üle finišijoone astunud küsisin, et mis nüüd saab. Korraldajad küsisid, et juba 100km joostud?! Mulle tundus, et nagu oleks. Siis küsiti uuesti - kindel? No ma panen äkki siis ühe ringi veel?! Kell näitas, et on ikka jah 100km.
Lõpuks pandi ikka medal kaela. See mis oli 100km lõpetajatele mõeldud.
Ees ootas saun mis asub keldris! Kuidas kurat ma peale 100km jooksu keldrisse peaks minema? Teil mingit lifti ei ole siin majas? Ainult trepid?! No tore! Proovime!
Peale sauna ootas söök. Laua taga mis asub esimesel korrusel. Teil mingit lifti ei ole siin?! Jälle need samad trepid?! OK!
Söök alla ei lähe. Isu ei ole. Õlle sobis kehale paremini. See läks kiiresti.
Peale söömist autosse minnes tabasid mu keha meeletud värinad. Ilmselt sellest, et väljas oli külm ning kehas ei old enam energiat, et kiirelt sooja saada.
Normaalne on istuda autos, teki sees, seljas paks pusa, istmesoojendus maksimumi peal ning väriseda.
Ahjaa läbimiseks kulus 11:57:40!
Notes to myself:
- Järgmisel sellisel üritusel võta rahulikult. Eriti alguses. Üle 6min/km ei ole häbi joosta.
- Kui on külm siis joo sooja jooki.
- Hakka tõuse kõndima natuke varem.
- Valmistu Ultraks pikemalt ja põhjalikumalt. Pikad jooksud, pikad jooksud, pikad jooksud. 3+ tundi on miinimum. Maratoni treeningu pealt jookseb 100 ära, aga just nimelt jookseb ära. Mingi hetk läheb raskeks, aga äkki läheb vähem raskeks kui oleks pikkade jooksude põhi all?!